Mul on viimasel ajal palju mõtteid...liiga palju mõtteid.Ehk siis nagu simpsonites öeldakse: piltidega peavalu :D
Ma olen arvamusel, et liigne mõtlemine teeb elu keeruliseks.Näiteks kui ma akordioni mängin siis ma püüan iga hinna eest mitte mõelda, sest kui ma mõtlen mis klahv järgmisena tuleb, siis läheb suht kõik sassi.
  Ühesõnaga, elu veereb nagu ikka endiselt edasi, suurt miskit pole muutunud.Mossse on ülevaatuse saanud ning uhasin päris kõvasti tollega ringi ka, sellega sõites olen endiselt tähelepanu keskpunktis.Mulle meeldib see.
Viimane koolinädal läks puhta üle käte, koolis absull käia ei viitsinud, ettekäändeid miks koju minna oli sadu, aga ma otsustasin neist mitte ühtegi kasutada ja marssisin lihtsalt minema...ja otsejoonelt koju magama, lihtsalt selline unekas et ei suuda midagi teha enam.Neljapäeval oli kooli jõulupidu.Teatud määral andsin ka oma panuse.Käisin neljapäeva hommikul linnast kaikaid toomas, ehk siis neid krdi poste kus vahel sametköis on, mingi piire vms jura.Suht mõtetu, aga ma siiski tegin ka midagi.see koht asusu kuskil sitaaugus nimega Tähetorni 100D, gps juhatas mind kuskile parki.Tore oli.Lõpuks sain selle jura kätte ja suundusin kooli tagasi.Ladusin nood volvost maha-suur auto on ikka hea.Sõitsin sel päeval veel palju, liiga palju, nii mosse kui volvoga.Õhtuks oli seline kopp ees et paha hakkab.Aftekal oli tõsine tahtmine jooma hakata, aga noh, ma ju sõitsin.Mis teha.minu arvates oli aftekas suht mõtetu kah nagu.
Aga jõulupidu ise...enne seda oli sagimist palju, Teisi oli ju suutnud ära lõhkuda valguse puldi, Sannu laenutatud valgustust ei saadudki tööle, mahavisatud raha.
Aga noh, kokkuvõttes läks kõik hästi, polnudki nagu midagi muud.Klassivennad suutsid pärast tiibklaveril jala alt ära lükata.Igati arvestatav saavutus.
  Krt mul oli enne mõtteid rohkem kui küll mida kirjutada, aga nüüd nagu kõik kuskile jalutama läinud...lihtsalt ei jookse mõte enam.
Jõulude ajal olen ma vast kodune, aastavahetusel ilmselt kuskil sõpradega miskit mölllu...ma loodan.
Imelik küll, aga mul on ka hakanud masendus peale tulema....ju seee on siis sittade asjade kokkulangemine.Ma küll üritan säilitada positiivset suhtumist ning naeratada, päeval see tuleb nagu suht välja ka kui on suhtlemist ja värki.Õhtul hakkan jälle mõtlema et What if...
et noh, palju asju võiks kõvasti paremad olla, nii need mis minust ei sõltu kui ka need mis sõltuvad.Aga ma ei oska muutuda.Ma peaks, ma tahaks ja ma tahangi aga ma ei saa sellega hakkama ja see on nii kuradima nõme.Ma vihkan seda et mul pole tahtejõudu.Või ei, mul on tahtejõudu sitaks ja rohkemgi...aga ma ei tea millest siis puudu on.
  Ah putsi raisk, püüad nagu maailma parandada aga sittagi välja ei tule, kaua ma ikka ponnistan.Tulevad jälle sünged mõtteed pähe...tekib tunne et ma olen siin ilmas ülearune...mul on see tunne õige tihti peal viimasel ajal.Milleks on kõik see sitt vajalik, mis ma pean tegema?
Tekib taaskord mõte võtta relv, panna see meelekohale ja vajutada päästikut ja pääseda kõigest sellest sitast, hukkamõistust ja muust säärasest...aga ma ei saa...ma ei julge...ei julge...
Seega on mu ainuke variant taaskord lihtsalt peita oma probleemid...sügavale enda sisse ja naeratada...teeselda et kõik on korras...