Kõik kirjutavad viimasel ajal blogisid, Theo, Riku ja see isik kes emigreerus kiiritusohu pärast Norra.Tõsi, see viimane on tõesti nii mõtetu ja jube et pisarad tulevasd silma.Tõsijutt.
Igatahes, egas mina saa sitem olla kui need kolm eesnimetatud asja.Theos olen ma ääretult pettund, oma blogi esimeses lauses sõimas ta meid juba saksakeelsetet roppustega.Shame on you!
Igatahes, ma leidsin et peaks ka oma ponnistustest kirjutama.Viimane, mida ma kahjuks mäletan on see et me pidime minema laupäeval kelgutama.Plaan oli geniaalne, kuna ometi see oli ju loodud kahe ohutusinspektori poolt: ja Riku
mis tähendas et nõrki kohti ei saaanud ega tohtinud olla.No ja ideeliselt nagu ei olnudki.Riku saabus,kõik tore kena, isegi volvo töötas eeskujulikult,Seda oma 1,2km, siis purunes gaasihoovastik ning jätkasime tühikäigul veeremist taas minujuurde et leida asendus purunendud hoovale.Seda ei leitud.Seejärel teavitas Riku Kristinit, Margitit ja Kristelit meie surmast ning ütles et pole vaja enam akna all oodata.Kuna Mosse oli samuti laibastunud, siis sorkisime natuke seda, leidsin kadumaläinud sädeme, ning kukkusin käivitama.Vahepeal oli kohale ilmunud Theo, ning tema " toetavate" väljendite saatel hakkas ka mosse näitama, et ta pole veel surnud.Peale kümmet minutit käiamist, kahte akut ja paari elektrisärakat, arenes seal ELU.Igatahes, mosse sõitis, kuni eilseni mil ma ta maha müüsin.Ma pole eales õnnelikum olnud.Üks surm on jälle vähem.
Mul on nagu nii hea meel.Ostja oli ka nagu väheke imelik...tuli kohale, istus autosse ja vaatas näidkuid.Ütles: jah, selle auto võtame ära.Mul vajus nagu karp lahti, ei vaadanud ta põhjaalla ega midagi.Aga noh, ilmselt on ka mul mõni hea päev.
Ja nüüd mul on siis piisk raha, mis kiheleb kohe taskus, hirmsasti vaja miskit osta.Nagu Theo ütles, see lõpeb katastroofiga.Raske tunnistada, aga tal on õigus, sest täna olin ma väga aldis ostma mingit roigast volvot, mmida mul tegelikult vaja poleks kindlsati olnud.Tegelikult olen ma üsna veendunud et ma suudan niipalju end mõistuse juures hoida et ma soetan omale 1965nda aasta moskvits 408.Aga eks näis, mis ja kuidas olema saab.
Ja nüüd jõuame siis pealkirja juurde.Surev sitapott oli siis volvo.Tänaseks on gaasihoob parandatud, ning liigub probleemideta.Seega tekibki küsimus: Kas tõesti sureva sitapoti seiklused on lõppenud, või jätkuvad taas...selgub uuel aastal.Ma loodan sisimas et need on lõppenud.
Niisiis, midagi asjalikku kah vahepeale.Rikuga mõtlesime, et peaks tuumajaama ameti maha pidama ning hakkama botaanikuteks.Siis tekkis jälle kahjutunne kuna niipalju aega ja raha on tuumajaama pandud.Otsustasime, et 35% tuumajaamast läheb Soov.ee-sse müüki.kes tahab, ostab.Ning saadud raha eest palkame botaaniku.Ma juhtumisi tean üht ungari immigranti, kes soojakus hetkel külmetab.Ma usun et ta on täitsa nõus tööle tulema.
Aga ook, aitab kah siis tänaseks.Mingiaeg jälle.
No comments:
Post a Comment